Siberi husky
Siberi husky on keskmise suurusega töökoera tõug, kiire, kergejalgne, vaba ja elegantse liikumisega. Tema üsna kompaktne ja tihedakarvaline kere, püstised kõrvad ning kohev saba viitavad põhjamaisele päritolule. Talle iseloomulik liikumisviis on sujuv ja pealtnäha väsimatu.
Husky on äärmiselt sobiv täitmaks oma põlist tööülesannet kelgukoerana ja kergete koormate mõõdukas tempos suurte vahemaade taha toimetamiseks.
Kehaehituse proportsioonid ja kuju peegeldavad seda põhiolemust jõu, kiiruse ja vastupidavuse sobivas vahekorras. Isased on maskuliinsemad, kuid mingil juhul mitte robustsed; emased on feminiinsed ilma hapruseta kehaehituses. Õiges konditsioonis husky, kellel on hästi arenenud ja tihedad lihased, ei tohi olla ülekaaluline.
Iseloomult on siberi husky väga sõbralik, energiline ja ka üksjagu isepäine. Ta seisab hea selle eest, et tema omanik olenemata ilmast ja välistemperatuurist saaks vähemalt paar tundi värskes õhus veeta, nad naudivad liikumist ja loodust.
Nad on ka väga nutikad koerad, kes avavad uksi, kaevavad auke ja ronivad üle aia. See tõug ei sobi inimesele, kes nõuab kohest ja absoluutset kuuletumist, on uhke oma iluaia üle või kes soovib diivanikoera. Kaevamine on husky loomuses, seda on võimalik ohjata, kuid seda ei tohi talle lõplikult keelata. Ning ta pole meister mitte ainult kaevamises vaid ka suur meister põgenemises. Kogenud kasvatajad ja händlerid ei soovita huskyt rihmast lahti jalutada, sest kui ta mõne huvitava lõhna üles võtab, ei pruugi ta enam tagasi tulla.
Husky on äärmiselt intelligentne koer, kes enamjaolt mõtleb oma peaga, talle ei sobi karm kamandamine.
Lisaks intelligentsusele ja energilisusele võib huskyt iseloomustada kui väga sõbralikku koera. Kuna ta on loodud töötama rakendis koos teiste koertega, on see iseloomujoon hädavajalik, ta on inimesele ja suhtlemisele orienteeritud. Ta on sõbralik absoluutselt kõigiga, nii kutsutud kui ka kutsumata külalistega, seega ei ole ta valvekoeraks sobilik. Ainus, millega ta võib pisut ehmatada, on hundilik välimus.
Hundilik on ka huskyde ulg. Nad on üsnagi vokaalsed koerad – hauguvad haruharva kuid see eest nad uluvad, joodeldavad ja vinguvad. Omanikule võib husky ulg tunduda kõige kaunima helina, kuid naabrid tihti seda arvamust nii entusiastlikult ei jaga.
Siberi huskyd on keskmist kasvu, turjakõrgus 50,5-60 cm, kaal 15,5-28 kg.
Huskyl on väga tihe kahekordne karv. Pehme aluskarv võib olla kas valge, kreemjas või värviline; tihe ja tugev pealiskarv samuti valge või värviline.
Siberi husky on üsna vähe hooldust vajav koeratõug. Põhjuseks arvatavasti tema äärmustesse mittekalduv keskmine kehaehitus ja sajanditepikkune kasutus töökoerana. Töökoera kui tarbeeseme hooldus ei tohtinud liialt paljunõudev olla – sellise asja jaoks lihtsalt ei jätkunud vanasti inimestel olelusvõitluse kõrvalt aega. Töökoer pidi olema funktsionaalne ja ökonoomne pidada. Võrreldes paljude teiste arktiliste koeratõugudega on siberi husky karv lühem ja seetõttu kergemini hooldatav. Normaalne husky karv on suhteliselt lühike ja liibuv, pikk ja kohev “fluffy” ei ole õige ning selliste koerte aretuses kasutamine on keelatud.
Lubatud värvused on üleni mustast üleni valgeni ning kõik, mis sinna vahele jääb – hall, hundihall, agouti (“metsik” värv), hõbehall, hülgehall, pruun, helepunane, vask, šokolaadvask, punane vask, oranþ vask, soobel, isabella valge ja piebalt (valge koer mistahes värvi laikudega). Enamasti esinevad nimetatud värvid kombinatsioonis valge või kreemja värvigaga, kuid on ka üleni värvilisi isendeid, näiteks must või agouti.
Husky silmad võivad olla tumepruunid, kollased, sinised, üks ühest ja teine teisest värvist (bi-color) või osa silmast on teist värvi (parti-color). Kõik värvid on lubatud, ükski ei ole teisest parem või halvem. Samuti on huskydel lubatud “lumenina” – roosa värvus ninapeeglil.